niisiis. Anna kysis, mis meil on.
minul on kasil novelli illustreerimine, kus piiskop kepib
minategelasega kusagil autoparklas. ysna klassikaline raamat tuleb.
aga porno on jah, mulgi igapaevaseks teemaks. kasutan rohkelt
kunstiajaloo klassikat, kus relisgioosset ekstaasi saamas igasugused
tegesalsed. muuhulgas.
teiseks tegelesin palju puuloikega, saadan pildi kunagi, hetkel ei
saa. inimene vaatab otse vaatjale silma kahtlustava pilguga.
enne ei plaaninud neid meie naitusega siduda. aga vb ikkagi peaks.
helen
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
10 kommentaari:
tere,
testisin oma plaani Gerda peal ja ta ei laitnud seda kohe maha.
niisiis, minu plaan oli selline, et teha meist kõigist selline
korralik stuudiokvaliteediga klassipilt, mina istun keskel,
korralikult... aga selleks on vaja teatava logistika rakendamist, ehk
kõik peaksid olema samaaegselt tallinnas. kas see on millalgi
võimalik? jõuludeks koju???
kõige paremat,
liina s
tere,
vastus "jõuludeks koju" : et mina kahjuks kindlasti ei tule, parimal juhul viimastel jaanuari päevadel või üldse veebruari alguses. et sel juhul lihtsalt saadan oma töö.kahtlustan, et olen vist ainuke keda pole.
praeguste plaanide kohaselt tuleb video-aktsioon, koosneb 6- 7 etapist, kus ma(?) imiteerin millegi otsimist, episooditi muutub see intensiivsemaks ja eelviimases siis leian selle, mida otsin ja viimases viskan ära.100 protsenti pole veel midagi kindel. igatahes teen pingutusi selle nimel ,et kõik õnnestuks ja konsulteerin inimestega.
Marju
Tere ka omalt poolt,
kõigepealt on mul siiralt hea meel, et Liina Siib meil ikka kambas, kohe kindlam ja kuivem tunne. Oma ideed kirjeldasin Gerdale suusõnaliselt ja õnneks on mõte natuke edasi arenenud. Tundub, et peaksin video tegema, nii saaksin asjad kõige paremini südamelt ära öeldud. Ei tea aga kui palju meil neid videosid kokku tuleb, Marjult üks ja.... Ma mõtlen, et Elinil on üks projektor ja siis tuleb ehk telekas appi võtta? Aga ühe projektori saab ehk ka juurde laenata, kasvõi EKAst.
Tunnistan, et osaledes tunnen end õppejõuna, st et oleme seotud (veel) kooli kaudu ja tunnen vastutust. Nõme, aga nii see on. Ja sellest tahaks ka töö teha. Ning videona oleks asi kõige lihtsamalt lahendatav. Teose idee on õppejõud kui noorkunstnikku abiline, lahendatud nii idealistliku kujundi kaudu, et jõuab välja groteskini. Olen neutraalsel valgel foonil käpakil maas, tervikuna nähtav ja vasakult tulevad järjest inimesed, neist näha vaid jalad ja ronivad minu abil järjest kuhugi ülespoole edasi. Tulevad, astuvad selga ja saavad niimoodi kuhugi kõrgemale ronitud. Kuhu nimelt, loomulikult ei paista. Tavaliselt tehakse ronides nn. pätikat aga saab ka niimoodi. Ja kaadris paistab antud versioon paremini. Mina olen personaalne, ronijad anonüümsed. Kui umbes 20-30 inimest on roninud algab märkamatult otsast st luupiv video.
Heliks on needsamad ronimisel tekkivad hääled.
No ma ei tea, aga hetkel on selline mõte.
Kaido
tere.
ohho. 1 päev kui ma võrgus polnud ja nii palju uudiseid. häid muidugi.
ideed meeldvad. kriitikat minus ei tekita. pigem siis tahtmist ise oma mõttega konkreetsem ja tugevam olla.
ma luban, et saadan teisipäeval (tähendab homme) skännitud kavandit. kuna ma hakkasin kartma, et kirjutan ja räägin viimasel ajal palju, kuid reallselt ma midagi ei tähenda.
on ka veits häbi, et ma varem näituse kohta nii väga pessimistlik ja skeptiline olin.
tulen tagasi 18. detsemnbril.
anna.
Tere kõigile,
rõõm on kuulda, et ka Liina Siib on meiega ühinenud. Kaido Ole video idee meeldib.
Helen võiks küll oma hetke tegevust näitusega ühendada, kui soovib, aga lõpp tulemus peaks ikka peaidee alla minema MIKS TA TEEB SEDA NÄITUST (tervik). Marjule hoian pöialt. Gerdale soovin jõudu ;) (kaks näitust)! Ise tegelen vaikselt, hetkel suuremad teod ressurside puudumise taga...
Küsimus veel… Kas Veronica osaleb või ei?
Rõõmu kõigile saabunud lumega
Liina R
tere, endiselt näitusest.
et mis klassipilti puutub, siis võin saata foto, et see sinna photoshoppida )) te võite mu välja ka jätta loomulikult.
*ja mul hetkeseisuga oleks vaja kahte projektorit ja sellist ruumi, eelistaksin trepialust nurka,sest sinna saaks midagi tekitada. kuigi arusaadav, et võib minna konkureerimiseks ? mis te arvate, kas see oleks võimalik?
marju
tere,
kirjeldus:
Vahest tunudb, et ei oska otsustusi teha siin ja praegu. (Mida saab siis öelda enda minevikus tehtud otsustuste põhenduste kohta?)
ma ei tea enam mis on oluline ja mis pole. hõljun subjektiivsetest kriteeriumitest objektiivseteni. Ei ole aus oma valikuid õigustama ja samuti autonoomselt silmad kinni panes edasi liikuda on ka nqme.
Forseerin praegu teemat mina ja teised. Ehitan taas “mõnusaid” barjääre.
Seega tunne, et kqik on fucking virtuaalne ja see “päris” on kuhugil liiga kaugel muutub samuti tugevamaks.
Situatsioone ja inimesi mis suudavad meenutada, et elada siin ja praegu on vqimalik hakkad eriti hindama.
See antud.. näituse olukord(osalejad ja n.protsess) vqib olla just selline juhtum.
Praegune kommunikatsioon teiega toimub mul virtuaalselt): teksti ja arvuti abil.
Nätuse jaoks ma teeks *skuptuuri*: tekstidesse ümber mässitud arvuti.
Tekstidena ma tahaks kasutada mail’e(mis olid naituse kohta kirjutatud).. juhul kui te oleksite sllega nqus.
Kuid need tekstid peavad mqjuma pigem psyhhodeeliliselt (lõpmatu info vool). = Mitte otsesks lugemiseks.
anna
tere.
kommenteeriksin natuke anna viimast kirja ja tema ideed.
punkt 1.
kas sa tahad esimese kahe lõiguga öelda midagi sellist, et kahtled, kas
tagantjärgi oma valikute õigustamine on õige tegu, sest et tegelikult sa
enamasti ei tee otsustusi eriti teadlikult? ja edasi, kui sa hindad, et
meie elame "siin ja praegu", aga sina mitte, siis milles see avaldub?
selles, et sina oled "ära", aga meie kohal? see on subjektiivne, aga ma
arvan et sa ei mõelnud seda nii otseselt.
kas siis meie teeme otsuseid teadlikult? eks kõik korjavad kogunenud info
oma elust kokku ja sõnastavad(st süstematiseerivad) iga järgmine kord
erinevalt. ja järgmine kord võtavad eelmise sõnastuse ka arvesse. ma ka
teadvustan oma kunsti juurde jõudmise lugu pidevalt erinevalt, oleneb,
millal küsitakse, miks just see. ja siis ise endalt küsin.
ühesõnaga paluksin sul selgitada, mida sa sellest teemast konkreetsemalt
mõtled ja kuidas sinul see värk toimib. kahjuks on tavaliselt õudselt
raske sinu mõttekäike kirjasõnas mõista, sest iga lause oleks justkui
fragment mingist eraldi teemast, kokku on kõik liiga abstraktne ja ei jõua
kohale. aga kuna sa juba muutusid veidi konkreetsemaks, siis äkki
konkretiseerid veelgi, kasutades üldlevinumat "objektiivset"
kirjutamisstiili isiklikel teemadel - nagu oma kunstiski.
punkt 2. ei saanud täpselt aru, millest kasvas välja arvuti pakkimise
mõte. ühest küljest on jah ilmselt muutunud oluliseks see et sa oled
meiega kontaktis läbi interneti. ja läbi teksti. ja seeläbi sa tuledki
justkui eemalt ja oledki n-ö ära.
pakitud arvutist võiks mõelda, et see, mis on seespool, tekstid, on toodud
väljapoole. üldilme on külm ja objektiivne. aga et see on toodud
väljapoole nii materjalikeskselt, sellel peab olema veel mingi eraldi
mõte. mis on pakkimise mõte? miks mitte ei võiks meilid olla loetavad? kas
arvuti kui objekt(skulptuur) mängib suurt rolli sinu põhjuses? kui põhjus
on "võimalus olla siin ja praegu", siis teoreetiliselt minu arvates oleks
loogiline - kui sa juba otsustamiste teadvustamisest(vist) rääkisid -
otsuseid kuidagi kaardistada, ollagi siis -siin ja praegu-.
praegu kirjeldatud pakkimine meenutab arvuti kaunistamist temale loomulike
mustritega. arvuti low-tech tuunimine.
ma lihtsalt kuidagi "tunnen", et arvuti sees ei ole mingeid maile...et see
on nii virtuaalne informatsioon, et seda ei saa siduda arvuti kui
objektiga. minuarust need tekstigalaktikad internetis on üks suur kaos ja
mittemiski. ja informatsioon on seal ka kerge kaduma. materjaalne,
väljatrükitud asi on aga juba midagi muud, tal on asine väärtus, see on
materjal, mis elab, vananeb, sureb.
mul tundub et arvuti pigem sümboliseerib igapäevast mailivaatamist arvuti
taga, kerge aheldatus mingi objekti külge, masina külge, mis vahendab
kergestikaduvat informatsiooni. infosöödik, infopurskaja ja üks
nupuvajutus ja:kasutu kola.
ma loodan et need mõtted kuidagi panevad sind vastama ja selgitama. ma
üritasin kaasa mõelda. konkreetselt arvuti pakkimisest ma arvan et
võib-olla natuke toores on see mõte veel - ning seletamine ja
ümbermõtlemine on ka ju väga hea asi pealegi. minuarust
+ äkki teised ka räägivad kaasa! on põnev
kõike head,
gerda
Tere kõigile
lugesin läbi nii Anna kirja kui Gerda kommentaari ja arvan lühidalt järgmist. Anna meil oli inimlik ja huvitav, sain asjale täitsa pihta ja tundsin ka ennast paljuski ära. Ju need küsimused ja kannatamine nende pärast on üldinimlik. Mis on hea, sest läbi nende inimesed mõistavad üksteist. Millest ma siis aru sain:
ei oska otsuseid teha siin ja praegu - konkreetsus, mida iga otsus eeldab, on paratamatult ühekülgne aga maailm ja elu seal sees on palju dünaamilisemad kui keegi meist oma otsustega eales suudaks modelleerida.
ma ei tea enam, mis on oluline, mis pole -� tuleneb eelmisest.� Ükskõik. mille põhjalt oma otsuseid langetad, enamus (ja tihti tundub et parem enamus) jääb välja.
kõik on virtuaalne ja"päris" on kaugel - kuigi päris on jutumärkides on ju tunda, et sinu arvates see ongi tegelikult päris, mis käeulatusest väljas. Ja põhjuseks valed otsused siin ja praegu?
Keegi pole vist kunagi või vähemalt kuigi kaua rahul sellega, mis käes ja hakkab ihaldama seda, mis alul teadlikult kõrvale jäeti. Ja siis tundub, et tehakse vaid valesid otsuseid.
Ja siis� hindad ja kogud selliseid vaieldamatuid tõehetki siin ja praegu, näiteks kohtumine sõbraga mis tagab hetkelise õnnetunde, hetkeline seletamatu rõõmutunne ristmikul jalakäijaid vaadates vms.
Lisaks eeltoodule usun mina näiteks (oma kogemuse põhjal) et ks õnnestunud kunstitegemine annab lisaks hetkelisele rahulolule ka veel võimaluse see nirvaanahetk n.ö. purki panna, et seda siis tarvitada hilisematel mõõnaperioodidel. Aga kõigi puhul see ei toimi, ma tean.
Aga kokkuvõtteks olen Gerdaga ühel nõul, et see praegune plaab ülekleebitud arvutist jääb tekstile tunduvalt alla ja ei ole kunstiliselt eriti mõjuv ma kardan. Kui lugesin Anna meili olin rohkem liigutatud� kui hiljem manusest teost vaadates. Ja see on halb. Kujund on kas juba kasutatud või on lihtsalt liiga ootuspärane. Sorry, sa Anna suudad rohkem.
tere.
tänan arusaamise ja kriitika eest.
arvan, et Gerda konstruktiivsed kommentaarid ja mõtted arvutiteema kohta võivad mind väga aidata ja heas mõttes maanduda. Kaido mail vähenes frustratsiooni.
nagu ma sain aru, Gerda küsis selle kohta millest ja kuidas kasavavad välja mõtted(kunsti ja infoümbertöötleminse kontekstis)..
järkindlalt panen praegu kõik oma strateegiaid proovile selleks, et edasi liikuda, uusi teid avastama. Kuid kahjuks paistab, et selle asemel teen vanu vigu, selleks et oleks midagi, mille vastu saaks kindlalt vaielda, selleks, et kaotamise oht paistaks reaalsemaks ohuks.
nimelt asendan mõisteid: suur, üldinimlik, tugev üldisega, külmaga ja objektiivsega.
+ aus vs naiivne, süüdimatu, sõna otseses mõttes, täht-tähelt.
tuleneb see sellest, et kaitsen oma ideid ja otsustusi enda kriitika ja kahluste eest.(kas seda nimetatakse põgenemiseks?) otsin vastusi ja vaenlasi "väljaspoolt". tüüpiline.
pingutan tõesti üle sellega, et kõiki otsuseid tuleb teha hüperteadlikult ja vastata kõikide tagajärjete(tulemuste) eest. aga häbiväärne on see, et fokuseerides otsustustele ja tagajarjetele jääb vahele tegu (tegevuse mõnu).
mul ei ole enam midagi lisada. vabandusi endale välja mõelda ma ei taha ja midagi uut öelda ka ei oska. pean mõtlema.
anna
Postita kommentaar