tere
vabandust ma kirjutasin nii kaua et vahepeal oli palju uusi kirju tulnud.
keegi võiks minu kallal ka surkida et mida ma teen siis. võib-olla mul on
liiga neutraalne projekt? ma pean lõpuks ära otsustama, mis on see
olevikuportree. tuleb seada mingi siht, üks tähtis asi, mis peab selles
portrees avalduma. mida see peidab?:D portree on suht neutraalne
asi...sellepärast see ongi nii hea asi mida teha koguaeg peaaegu
mõtlemata.
üldiselt need portreed mis tulevad esitlusele, peidavad endas põhiliselt
kahte asja: (vähemal või rohkemal määral) sarnasust portreteeritavaga ja
minu enda käekirja. ja portreteerimise juures on muidugi väga oluline
portreteerija ja portreteeritava suhtlemine. äkki lisada portreele heli:
jutt mida räägivad portreteerija ja portreteeritav portreteerimise ajal.
eksponeeritud portree ja heli(kõrvaklappides või vaikselt)...et ükskõik
mis kohta lindist külastaja ka kuuleb, ikka saab ta mingit aimu
portreteerijast ja portreteeritavast, võib ka arvata ära, kumb on kumb,
kui ei ole kohe selge, võib mõelda selle peale, kuidas portreteeritu
räägib, nii et see pole pilt lihtsalt kellestki, vaid pildi taha koondub
ka isiksus, identiteet, mis tekib häälest ja tekstist. portree
valmimisprotsess on helis kindlasti ja nagunii sees.
järgmise jutulõngani,
gerda
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Ma aravan, et portreede, mis esindavad JÄRJEKINDLUST puhul neutraalsus ei ole yldse ei mingi kriteerium.
Oletan, et viimase-olevikuportree puhul muutub eriti oluliseks kes on selle peal. Kqige loogilisem oleks, kui see oleks su autoportree. Kuid äkki nii on liiga lihtne.
Vqi teiselt poolt, kui su portreed= järjekindlus… miks siis viimane portree yldse peaks nii eriline olema?
Arvan, et portree-valmimisprotsessi-heli, ei aitama sinu ideet kaasa.
kui t’’oo point on sinu j’arjekindlus(a’la iseloomu tugevus, aeg etc) ma rqhutaks seda. Mitte portreteertava identiteeti.
ps
aramastan tähenduslikust ja isiklikust ja intiimsust linnas. ja arvan, et t'anpaeval see "töötab" hästi. vaata, mis reklaamis toimub?! ja samas, asjad mis linnas on ei pruugi alatli rangelt "masside jaoks" olema. tallinnas vahest ilmuvad päris ok streatarti v'aiksed ja tagasihoidlikud n'aided. kuid ma selle juttuga olen juba metsa läinud.
anna
ja gerda, mulle tundub ka et kui peamine point on järjepidevus/järjekindlus, siis seda peaks rõhutama, äkki oleks hea, kui kõik olekski nii lihtne - portreed ajalises järjestuses. et kui ühel neist on heli taust , siis võibolla tekib küsimus, miks teistel pole ja see hämaks ideest arusaamist ja muudaks ta teistest palju olulisemaks. järjepidevus jääks ambitsiooni varju.
kui näiteks panna väga palju rõhku just sellele, kuidas sa need portreed eksponeerid, et see omakorda toetaks järjepidevust. Kuidas saaks järjekindlalt eksponeerida? pedantne vormistus, täpselt mõõdetud piltide vahed, teostamise kuupäevad...koostada album, kartoteek...???
marju
minu arvates on täiesti piisav, kui sa lisad oma läbi aegade portreede galeriisse vaid ühe nn. tänast päeva markeeriva näo. Kui sa hakkaksid nüüd lõpus rohkem portreid tegema läheks rütm ja tihedus paigast ära ning seeria lõppu tekiks arusaamatu tropp, kus ei saa tegelikult olla olemuslikke erinevusi. Ja see raskendaks ka eelnevate muutuste vaatlemist. Sama käib minu arvates ka igasuguse heli lisamise kohta. Vanade piltide kohta autentset heli sa niikuinii ei saa, sest sa ei salvestanud seda õigel ajal. Ainuke lahendus oleks Eesti Raadio fonoteegist võtta vajalike aastate saadetest katkeid ja neid tööde juurde lasta. Midagi, mis sa tol ajal kuulasid või mis võisid taustaks mängida. Või mida portreteeritav võis armastada kuulata. Või mis oli ajastule eriti iseloomulik. Aga see on vist liig keeruline nii otsida kui ka kasutada.Ütleme parem Less is more ehk siis laisa inimese stiilne vabandus.
Üldfilosoofilise kommentaarina avatud suhtluskeskkonna loomise kohta ütleksin optimistlikult niipalju, et tegelikult tehakse igasuguse (hea)näituse ettevalmistamisel reeglina oluliselt rohkem kui seda hiljem publiku poolt ära tarvitada suudetakse.Tahan öelda, et me võime ju mõelda, et ega eriti ei loeta või kommenteerita, olgu siis tekstid seinal, raamatus või netis (olen ju ise veel vist kõige skeptilisem) aga seda ongi vaja eelkõige meile endile. Et kõik oleks ideaalilähedane st. et oleks võimalik minna ka teistel edasi kui peaks soovijaid leiduma. Ja mõni fanatt on alati. Sama on kõige tavalisema näitusegagi. Sa panustad sinna kõik, mida hetkel suudad ja sellega võrreldes külastab seda alati nii liiga vähe rahvast kui see vähenegi omakorda võtab pakutavat liiga kergelt.Vähemalt autori arvates. Ja ainult mõned üksikud viitsivad asjaga veidi rohkem kaasa minna. Ja mis siis.Teeme näituse ideaalsele publikule.
Edu
P.S. Mingil hetkel peaks maha istuma ja hakkama konkreetse kujunduse/paigutuse peale ka mõtlema. Ja pressiteksti välja mõtlema (formaadi vähemalt). Kujunduseks on vist hea kui vähemalt osad välismaalased on ka koju jõudnud. Pärast jõule või kohe uue aasta alul?
Kaido
tere.
oma portreedest jah...see asi on väga lihtne, loll on keeruliseks ajada.
öeldakse et lihtne on hea; tavaliselt minu probleem ongi asjade liiga
keeruliseks ajamine, arusaamatult ülekodeerimine. ja kui ma teengi
lihtsalt ühe portree, siis vähemalt ma olen mitu korda ümber mõelnud ja
teisi variante kaalunud, see annab tuge mingil määral seda üht lihtsat
asja teha.
peaks mõnuga joonistama lihtsalt.
anna pidi tulema vist 14.dets, marju alles jaanuari lõpupäevadel või
veebruari algul. helen jaanuari algul? peale uut aastat oleks üsna
loogiline tegeleda kujundusega, enne ehk vara ka veel.
idealism on vajalik. ja entusiasm. jah!
gerda
Postita kommentaar