Helen: projekti kirjeldus

Tere taas kõigile.

Ma tahan teha installatsiooni. Vaataja siseneb väiksesse ruumi, mille
seinad on valged, põhiplaanilt ruut. Igal seinal on midagi. Esimene
asi, mida vaataja näeb (ei pruugi esimene olla, aga noh,
vastasseinas), on see puulõige, mille detaili teile saatsin ja
täispildi praegu lisasin (mõõtmed 52X74 cm). Sellest paremal oleval
seinal on peegel, kust vaataja lisaks endale näeb teksti vastasseinal
(peeglist õiget pidi) "MIDA SINA 20-AASTASENA TEHA TAHTSID?". Tekst
suurelt, selgelt. See, mis on neljandal seinal on lahtine natuke. Aga
näiteks nii, et on minu vastus sellele küsimusele: "Hetkel tahan mina
EKAs käia ja Tartus elada." Formaadilt on kõik neli asja ühesuurused.

Selle puulõike saamislugu on hoopis teine ja pole üldse seotud meie
ühisnäitusega. Selle pärast on seal taust jm just nii, nagu on. Kas
see on üleliigne segav soga, mis tuleks ära lõigata? Selles töös on
antud juhul oluline see negatiivne emotsioon. Hea meel on teie
vastuste üle. Anna, kas sa mõtlesid oma positsiooni demonstreerimise
all seda, et ta tahab endale (=peegel) või kellelegi (=foto) näidata,
kui hea ta on? Tehnika vs sisu konflikt: jah, muidugi pole puulõige
kõikse emotsionaalsem tehnika. Kas teistel tekkis kaa selline küsimus?
Ma tahaks ta jätta just selle näona. minu meelest pole see konflikt
halb hetkel. Kas on?

Lisas on ka installatsiooni esialgne skeem pealtvaates. Aga see ei ole
hea. Lihtsam oleks, kui oleks ainul ruut, ühe seina ühes otsas (samas,
kus skeemil) sissepääs, millel lina ukseks vms. Või mis?

Aga äkki on kogu see asi mõttetu keeruline süsteem, kus ei ole seost
mitte millegagi..... ega selgust.

Kas ma selle asjandusega vastan küsimusele miks? Üritan veeretada
vastamist vaataja kraesse, sest mina olen alles laps ega peagi teadma
miks ma midagi teen, miks ma üldse olemas olen, miks ma kunsti teen,
mis on minu suur sõnum maailmale.

lühikirjeldus:

Installatsioon. Vaataja siseneb væiksesse ruumi, mille seinad on valged, põhiplaanilt ruut. Igal seinal on midagi. Esimene asi, mida vaataja näeb (ei pruugi esimene olla, aga noh, vastasseinas), on graafiline leht, kus inimene vaatab otse vaatajale silma, pilk ja emotsioon on negatiivsed. Sellest paremal oleval seinal on peegel, kust vaataja lisaks endale näeb teksti vastasseinal (peeglist õiget pidi) "MIDA SINA 20-AASTASENA TEHA TAHTSID?". Tekst suurelt, selgelt. Neljandal seinal minu vastus sellele küsimusele: "Hetkel tahan mina EKAs käia ja Tartus elada." Formaadilt on kõik neli asja ühesuurused.
Öelge midagi palun.

Teie töödest:

Liina S ja Kaido: lihtne, selge, loogiline, hea.
Gerda: sa vb oled teistele rohkem seletanud, aga ma ei saa aru, mis
teema sul selle järjepidevusega on.
Marju: tee edasi, räägi täpsemalt. Mis aktsiooni sa filmid, mille idee
on muutumine areng, oht?
Anna: väga hästi kõlab. Tekstina. Saada pilte kaa, ka poolikust tööst.
Palun. Põnevil olen.
Liina R: ?? räägi mulle kaa, mis sul plaanis.

Kas teistele kaa tundub üsna kontrastselt, et Liina ja Kaido on nii
kristallselged ja meie teised selged, kui seebivesi?

Jõudu kõigile nii hallidesse ajurakkudesse kui tegutsemisse! ja päikest kaa!

Helen