maal-enesetapp-kriitika

tere.
mul oli tõesti hea nädalavahetus. 2 päeva sajas vihma. ma lõppmatult palju sõidsin bussidega, istusin ja mõtlesin(ledisin kompromiisi kuidas saab maha istuda ja paanikast, et aeg ja inimesed lähevad kiiresti mööda, lahti saada).
jah.. hetkel tundub, et olen mu pikka-pikka-pikkaajaline masendusus on ära läinud.

ah-jah
ma ikka teeks maali. autoportree mis kujutab enesetappu.

näitusetegimene(aka kunsti- ) nõuab minult teha kokkuvõtteid, mingeid lollusi tunnistamist ja päris valusaid, ja "saatuslikke", ja suuri otsustusi tegemist.

seega jah, kui ma teen neid suuri otsustusi, saan endaga hakkama, siis ma tunnen, et elan ja tõenäoliselt olen ikka reaalne ka.
haakan armastama ennast ja elu.

siit on paraleel surmaga.
kõige suurem elujõud ja eluarmastus on siis kui surm on lähedal.(see sama kaotamise teema)


mõlemad asjad idee järgi nõuavad tugevat otsustusvõimet, ettevõtlikkust ja vastutust oma tegude eest, arusaamist, et tagasiteed ei ole, et otsustused on fataalsed; "äkki veab" on välja vistaud. etc. võin surmani kirjutada miks mulle see surmateema nii istub)
lisaks see minulik "reeglina hakkan tegutsema väga viimasel hetkel. kui deadline on vot vot. mõttetu ekstreemsus ja enesepiinamine."


enesetapp peab olema kujutatud kui ilus rituaal. surm kunstis on üks kaunimaid asju üldse.
aga.. ma ei ole veel kindel millise konkreetse viisi ma selle maali jaoks välja valin ja kus see "tegevus" peab olema. ja kas enne või päras "final decisionit" - valik esteetika ja tähenduste vahel.

ja maaliga, mu meelest, ikka peab kaasnema tekst. ma tahan teisi võimalikke ja juhuslikke tõlgendusi ära lõigata.

meeleolu poolt tuleb midagi sarnast selle minu maaliga mis on siin lisatud


ps. muidugi... inimesena tavaelus ma tunnistan enesetappu kõlbmatuks. aga see on juba teine jutt.


helen, kui rääkida kriitikast heaoluühiskonna koolides...
peaks enne seda defineerida mis on nendes koolides ja üldse... "hea ja halb kunst".
pakkun välja versiooni mis kirjutas härra Collingwood kaugetel 50-el:
"a work of art is an activity of a certain kind; the agent is trying to do something definite, and in that attempt he may fail. a work of art, therefore, may be either a god or a bad one. and because the agent is necessarily a conscious agent, he necessarily knows which it is. or rather, he necessarily knows this so far as his consciousness in respect of this work of art is uncorrupted; for we have seen that there is such a thing as untruthful or corrupt consciousness.
what the artist is trying to do is to express a given emotion. to express it, and to express it well, are the same thing.
to express it badly is not one way of expressing it, it is failing to express it.
every one of us feels emotions which, if his neighbours became aware of them, would make him horrified of himself. it is not the expression of these emotions that is bad art. nor is it the expression of the horror they excite. bad art arises them when instead of expression these emotions we disown them, wishing to think ourselves innocent of the emotions that horrify us, or wishing tot think ourselves too broad-minded to be horryfied by them."


chelseas ei ole kombes inimesi kritiseerima. ja küsimus mis on "asja point" kõlab siin nagu kõige rumalam asi mis saab olla. vastuseks alati saad midagi sellist "maailmas on igal asjal oma point. kõik saab ja peab olema ilma selleta, et see peaks olema põhjendatud piiratud inimese positsioonilt."

koolis keegi ei ürita väljendama mingit konkreetseid ideesid, kokkuvõtteid, positsioone, mõtteid, emotsioonie etc. tendets on selline: nad uurivad (kunst--- need samad researchid, mida nad peavad tegema kunstiteooria jaoks.) nad uurivad ruumi, mis ümbritseb, uurivad ajalood, uurivad tehnikat.. jne.
.. ma ei tea.. kui tudeng ütleb, et talle meeldib prügi sorteerimine ja korjamine, ja näitab fotod kuidas ta seda teeb... - kuidas seda saab kritiseerida?! tulebki välja, et seminaaridel tundide kaupa räägitakse prügisorteerimise probleemist ühiskonnas.
konkreetsied kokkuvõtteid, verdikte, arvamusi väljendamine võetakse arvesse nagu oma arvamuse peale surumine, vaataja "koloniseerimine",... ja siin selle nimetetakse ebaviisakaks, barbaarseks, pealiskaudseks.
jah.. mingi konstantse peen reserchi meeleolu on leitmotiivina.

arvatakse, et uute asjade produtseerimine, välja mõtlemine on halb ja julm, sest asju maailmas on juba liiga palju. kuid keegi vist eriti ei pea meeles, et tekstaalse info produtseerimine peaks siis veel hullem olema, kuna praeguse aja tõeliseks probleemiks on mõttetu infoga üleküllus.

tundub, et nad siin kardavad, ei taha ja ei usu, et on võimalik või vajalik midagi muuta.
see vahest paistab väga pateetiline olema.
ja tglt ma arvan, et idaeuroopa kunstil on suur potentsiaal. sest inimesed veel mäletavad ja usuvad sellesse, et asjaolu saab muuta, saab eksida valides ühe ja teise asja vahel.
muidugi minu järjeldused ja üldistused ka lõhnavad pealiskaudsusega ja pateetilisusega.. aga üldistused alati ju. tglt olukorrad pole nii trastilised ju.

ps vabandust mu keeleveade eest)
anna