27.11.07

helen ja rõõmusõnum

Tere minu poolt yle pika aja.

Blogi hea, Anna tubli, praegused kirjad voiks ikka kah olla mumelest.
Mina tulen Tallinna 18. dets., sebin natuke seal ja samal paeval ka Tartu, aga olen Tallinnas siis kui vaja, igal ajal, eelistusi pole (mitte 24-26). Ja tagasi Norra tulen 31. jaanuar, seega.... ikka votta, kui vaja midaiganes.

Aga. Minu t'oost. Mitu varianti.

1. Kunstnik teeb naituse, sest tal on mingi s6num edastada teistele visuaalselt (muuhulgas). Minul on r66mus6num. Siit aretasin ma skeem-systeemi idee (saatsin 23.oktoober), mida on kommenteerinud ainult Gerda. Aga ta ei.... toimi.

2. mingil moel kajstab seda r66mus6numit ka t'oo, mille tegin linoolis enne, kui siia tulin. Paraku pole mul sellest pilti saata, kyll aga "mustandist", mis on lisas. Uus t'oo on trykitud samadelt plaatidelt. Kokku kaib ta 8-st peaaegu A1 paberist, veidi suurem kui too seal lisas. Suudega on tais trykitud kogu t'oo pind, varvid on erksamad. Valge 6li ja pintsliga joonistasin jutumulli, kuhu on sisse kirjutatud 6NN (o kriipsuga). (algne plaan oli tekst j'atta valgeks ehk trykkimata ja jutumulli kujund tekitada suudest, aga kuna ma lollisti tegin, siis see ei funkand nii, kuis vaja..... aga nii oleks parem. trykiks uuesti selle asja nii, kuis "6ige".)

3. Ka siis, kui minu t'oo m6jutab yhte inimest on juba hea, kui kasv6i yks ytleb, et vot see on t'oo. Vb peakski siis tegema konkreetselt yhele inimesele yhe t'oo. Kui see inimene t'ood n'aeb ja m6ju on see, mis taotlesin, siis ollen h'asti teinud, kui mitte, siis l'abi kukkunud. Kui teisedki seal midagi n'aevad, siis see on lisaboonus. Aga sel juhul ma ei tahaks paljastada seda inimest ega s6numit.... Aga mul endal peaks olema asi selge. Veel ei ole "sihtgrupp" valitud.



palun 'oelge midagi.


Helen

19.11.07

maal-enesetapp-kriitika

tere.
mul oli tõesti hea nädalavahetus. 2 päeva sajas vihma. ma lõppmatult palju sõidsin bussidega, istusin ja mõtlesin(ledisin kompromiisi kuidas saab maha istuda ja paanikast, et aeg ja inimesed lähevad kiiresti mööda, lahti saada).
jah.. hetkel tundub, et olen mu pikka-pikka-pikkaajaline masendusus on ära läinud.

ah-jah
ma ikka teeks maali. autoportree mis kujutab enesetappu.

näitusetegimene(aka kunsti- ) nõuab minult teha kokkuvõtteid, mingeid lollusi tunnistamist ja päris valusaid, ja "saatuslikke", ja suuri otsustusi tegemist.

seega jah, kui ma teen neid suuri otsustusi, saan endaga hakkama, siis ma tunnen, et elan ja tõenäoliselt olen ikka reaalne ka.
haakan armastama ennast ja elu.

siit on paraleel surmaga.
kõige suurem elujõud ja eluarmastus on siis kui surm on lähedal.(see sama kaotamise teema)


mõlemad asjad idee järgi nõuavad tugevat otsustusvõimet, ettevõtlikkust ja vastutust oma tegude eest, arusaamist, et tagasiteed ei ole, et otsustused on fataalsed; "äkki veab" on välja vistaud. etc. võin surmani kirjutada miks mulle see surmateema nii istub)
lisaks see minulik "reeglina hakkan tegutsema väga viimasel hetkel. kui deadline on vot vot. mõttetu ekstreemsus ja enesepiinamine."


enesetapp peab olema kujutatud kui ilus rituaal. surm kunstis on üks kaunimaid asju üldse.
aga.. ma ei ole veel kindel millise konkreetse viisi ma selle maali jaoks välja valin ja kus see "tegevus" peab olema. ja kas enne või päras "final decisionit" - valik esteetika ja tähenduste vahel.

ja maaliga, mu meelest, ikka peab kaasnema tekst. ma tahan teisi võimalikke ja juhuslikke tõlgendusi ära lõigata.

meeleolu poolt tuleb midagi sarnast selle minu maaliga mis on siin lisatud


ps. muidugi... inimesena tavaelus ma tunnistan enesetappu kõlbmatuks. aga see on juba teine jutt.


helen, kui rääkida kriitikast heaoluühiskonna koolides...
peaks enne seda defineerida mis on nendes koolides ja üldse... "hea ja halb kunst".
pakkun välja versiooni mis kirjutas härra Collingwood kaugetel 50-el:
"a work of art is an activity of a certain kind; the agent is trying to do something definite, and in that attempt he may fail. a work of art, therefore, may be either a god or a bad one. and because the agent is necessarily a conscious agent, he necessarily knows which it is. or rather, he necessarily knows this so far as his consciousness in respect of this work of art is uncorrupted; for we have seen that there is such a thing as untruthful or corrupt consciousness.
what the artist is trying to do is to express a given emotion. to express it, and to express it well, are the same thing.
to express it badly is not one way of expressing it, it is failing to express it.
every one of us feels emotions which, if his neighbours became aware of them, would make him horrified of himself. it is not the expression of these emotions that is bad art. nor is it the expression of the horror they excite. bad art arises them when instead of expression these emotions we disown them, wishing to think ourselves innocent of the emotions that horrify us, or wishing tot think ourselves too broad-minded to be horryfied by them."


chelseas ei ole kombes inimesi kritiseerima. ja küsimus mis on "asja point" kõlab siin nagu kõige rumalam asi mis saab olla. vastuseks alati saad midagi sellist "maailmas on igal asjal oma point. kõik saab ja peab olema ilma selleta, et see peaks olema põhjendatud piiratud inimese positsioonilt."

koolis keegi ei ürita väljendama mingit konkreetseid ideesid, kokkuvõtteid, positsioone, mõtteid, emotsioonie etc. tendets on selline: nad uurivad (kunst--- need samad researchid, mida nad peavad tegema kunstiteooria jaoks.) nad uurivad ruumi, mis ümbritseb, uurivad ajalood, uurivad tehnikat.. jne.
.. ma ei tea.. kui tudeng ütleb, et talle meeldib prügi sorteerimine ja korjamine, ja näitab fotod kuidas ta seda teeb... - kuidas seda saab kritiseerida?! tulebki välja, et seminaaridel tundide kaupa räägitakse prügisorteerimise probleemist ühiskonnas.
konkreetsied kokkuvõtteid, verdikte, arvamusi väljendamine võetakse arvesse nagu oma arvamuse peale surumine, vaataja "koloniseerimine",... ja siin selle nimetetakse ebaviisakaks, barbaarseks, pealiskaudseks.
jah.. mingi konstantse peen reserchi meeleolu on leitmotiivina.

arvatakse, et uute asjade produtseerimine, välja mõtlemine on halb ja julm, sest asju maailmas on juba liiga palju. kuid keegi vist eriti ei pea meeles, et tekstaalse info produtseerimine peaks siis veel hullem olema, kuna praeguse aja tõeliseks probleemiks on mõttetu infoga üleküllus.

tundub, et nad siin kardavad, ei taha ja ei usu, et on võimalik või vajalik midagi muuta.
see vahest paistab väga pateetiline olema.
ja tglt ma arvan, et idaeuroopa kunstil on suur potentsiaal. sest inimesed veel mäletavad ja usuvad sellesse, et asjaolu saab muuta, saab eksida valides ühe ja teise asja vahel.
muidugi minu järjeldused ja üldistused ka lõhnavad pealiskaudsusega ja pateetilisusega.. aga üldistused alati ju. tglt olukorrad pole nii trastilised ju.

ps vabandust mu keeleveade eest)
anna

16.11.07

mailidest

tere,

vabandust, et ma ei ole oma arvamust eriti avaldanud. See ei ole
tingitud mitte huvi, vaid aja ehk süvenemiseks mineva aja puudusest.
Ma olen küll jõudumööda teie omavahelised kommentaarid läbi lugenud ja
minu meelest on see hea vorm millegi edendamiseks, ka suurepärane
õppevorm, kui inimesed, üliõpilased, kunstnikud omavahel räägivad ja
üksteist kritiseerivad. Ma arvan, et see ongi saanud praegu peamiseks
põhjuseks, miks ma tahan sellel näitusel esineda. Sümpaatiast teie
diskussioonide vastu.

Sellepärast on mul on idee, et need teie arutlused peaks kuidagi
jäädvustama. Siis kui teil on töö vorm ja sisu selge, võiks selle
peale mõelda, et mis nende emailidega peale hakata. Kas vihiku vormis
vms.

kõige paremat,
liina s
tere,

vabandust, et ma ei ole oma arvamust eriti avaldanud. See ei ole
tingitud mitte huvi, vaid aja ehk süvenemiseks mineva aja puudusest.
Ma olen küll jõudumööda teie omavahelised kommentaarid läbi lugenud ja
minu meelest on see hea vorm millegi edendamiseks, ka suurepärane
õppevorm, kui inimesed, üliõpilased, kunstnikud omavahel räägivad ja
üksteist kritiseerivad. Ma arvan, et see ongi saanud praegu peamiseks
põhjuseks, miks ma tahan sellel näitusel esineda. Sümpaatiast teie
diskussioonide vastu.

Sellepärast on mul on idee, et need teie arutlused peaks kuidagi
jäädvustama. Siis kui teil on töö vorm ja sisu selge, võiks selle
peale mõelda, et mis nende emailidega peale hakata. Kas vihiku vormis
vms.

kõige paremat,
liina s

Gerda: portreedest

tere

vabandust ma kirjutasin nii kaua et vahepeal oli palju uusi kirju tulnud.

keegi võiks minu kallal ka surkida et mida ma teen siis. võib-olla mul on
liiga neutraalne projekt? ma pean lõpuks ära otsustama, mis on see
olevikuportree. tuleb seada mingi siht, üks tähtis asi, mis peab selles
portrees avalduma. mida see peidab?:D portree on suht neutraalne
asi...sellepärast see ongi nii hea asi mida teha koguaeg peaaegu
mõtlemata.
üldiselt need portreed mis tulevad esitlusele, peidavad endas põhiliselt
kahte asja: (vähemal või rohkemal määral) sarnasust portreteeritavaga ja
minu enda käekirja. ja portreteerimise juures on muidugi väga oluline
portreteerija ja portreteeritava suhtlemine. äkki lisada portreele heli:
jutt mida räägivad portreteerija ja portreteeritav portreteerimise ajal.
eksponeeritud portree ja heli(kõrvaklappides või vaikselt)...et ükskõik
mis kohta lindist külastaja ka kuuleb, ikka saab ta mingit aimu
portreteerijast ja portreteeritavast, võib ka arvata ära, kumb on kumb,
kui ei ole kohe selge, võib mõelda selle peale, kuidas portreteeritu
räägib, nii et see pole pilt lihtsalt kellestki, vaid pildi taha koondub
ka isiksus, identiteet, mis tekib häälest ja tekstist. portree
valmimisprotsess on helis kindlasti ja nagunii sees.

järgmise jutulõngani,
gerda

Helen: projekti kirjeldus (parandused)


Tere taas.

Pisiasju, et kus ja kuidas täpselt veel kohendan, aga
põhimõtteliselt..... öelge midagi.

Ma üritan ühendada, selgemaks teha. On ainult üks pilt, kus peal on
tekst trükituna mingis graafika tehnikas, tähed korralikud, selged
(mitte nagu kavandil, mis lisas). Kas nii on liig? Ma olen hetkel
graafik(atudeng), seega on graafika. Esitan küsimuse vaatajale otse,
vastan ise ka.

Selle puulõike saamislugu:
Septembris oli siin puulõike kursus, sellest tehnika. Mind jäi
kummitama ühe naise pilk, kes must ühel hommikul tänavat ületades läbi
vaatas, juskui oleks mu ära mananud. Mulle tundus, et ma ei saa teda
muul viisil oma peast välja, kui et pean ta pilti panema. Ma polnud
varem mälu järgi midagi joonistanud, pusisin selle pilgu kallal, päris
täpselt ei saanud, aga midagi sinnapoole küll. Kui tegin, olin
veendunud, et seda tööd ma nagunii kunagi kusagil ei esita, mul olid
omad väikesed ülesanded iseendale lisaks kursusega seonduvale. Mul oli
väga hea tunne seda tehes. Tunnistan, et kunstnikest kedagi meeles ei
mõlkunud teadlikku-tahtlikkus eost ei ole. Üks kohalikest
õppejõududest (vahemärkus Liinale: olen Bergenis, Norras, see ei peagi
ju meeles olema....) nägi seost Munch'iga. Esimest korda tuli pähe
seda meie näitusega siduda, kui Anna küsis, mis meil on. Mis mul on
teie mätaste otsast vaadatuna?

Lajatage nii, nagu torust tuleb, mitte peljata. Siin on enamusel
vastikult tihe viisakusefilter ees. Ma nii igatsen EKAt ja Tartut ja
üldse Eestit. Ja seega on ju igati loogiline, et siia Bergenisse
kevadsemesrtil tagasi tulen, eksole.
Gerda jogurtuist on kahju. Söögi raiskamine.


Päikest ja jõudu teile kõigile!
Helen

14.11.07

Anna: projekti kirjeldus

kõigepealt oma projektist:

mu põhjus kõlab nii:
"teen näitust selleks, et pärast mitte küsida milleks mina olen tehtud."

minu kahtlused kunsti-ja mitte ainult- suhtes mulle praegu meeldivad.
vahest kahtlused on palju ilusamad kui kindlus ja karm power mis neid maha paneb. (nagu kõik me teme sageli kunstnikute ideed ja seletused, mis jäävad kunstiteose taga on palju ilusamad kui kunstiteos ise)
jah, ma väidaks pigem, et idee on oluline mitte kunstiteose taga, vaid kunstiteose sees. maailmas kõikide asjade taga on mittu ideid. kunstis peaks olema midagi rihkem kui.

ma tahaks küll võimalikult otseselt ja autoritaarselt vaataja peale oma ideed suruda. ma oletaks lisaks, et praegu vaataja just seda tahab ja nõuab.

visuaalselt tuleb välja et mu töö on ülianonüümne. teksti ma kavatsen otseselt seina peale trükitähedkleepida. maali peal tuleb maalitud tekst.

nii.. siis.. sisuliselt peaks olema vastupidi.

nimu töö peab inimlikult rääkima üldistest kunstnikuprobleemidest.

maali peal tuleb silt "cannot display the picture." järelikult, oma maaliga ma järjekindlalt eskeipin küsimustele vastamisest.
tõesti vahest kahtlused hakavad absurdsed olema. ja küsimus "miks?" hakkab mõjuma nagu aju- ja egoparasiit.

kuid hetkel ma tõesti ei põe, et mul on olemas palju neid lahtiseid olulisi küsimusi.

lõppkokkuvõtteks.. ma tahaks hetkel mängida antikangelase rolli. ja ma usun, kui ma suudan seda piisavalt usaldusväärselt mängida, mõjub see ikka positiivselt.

heleni töö kohta ma saa midagi lisada. juba on piisavalt palju öeldud. ja arvan, et oma tööga ma mingil määral ikka kommenteerin seda probleemi.
liina.. ma samuti arvan, et näitusele tuleb tõesti kasuks, kui üks töö on "lihtsalt" maal.

gerda - superpower. hirmutad mind. aga muidgi mulle meeldib sinu enda töösse suhtumine. ja järjekindlus on see mida ma endaski tahan väga arendada.

google'st leidsin, et meie teemaga sarnane projekti on usas tehtud.
http://www.art-design.umich.edu/workdetroit/category/2007/11/01/exhibition-why-–-why-we-make-creative-work-from-the-people-who-make-it/
mulle meeldis nenede selge ideede dokumentatsioon, kuid üldiselt nende näitus palju rohkem researchi kui meie oma.

veel üks vormiline küsimus:
kuidas me strukturiseerime meie põhjuste väljapanekut?
kas me nummerdame seda(näiteks)?
+ küsin seetõttu, et minu töös juures see võib mangida suht olulist rolli nii visuaalselt kui sisuliselt+


to be continued,
anna

Liina R: Viimane happupiimane... (kirjeldus)

tere,

vabandan väga, et ei ole varem kirja pannud oma ideed....

Miks osalen näitusel? Sest mul on kõrini tühjast jutumullist.. soovin tegutseda. Teha lihtsalt tegemise pärast, ei mingi "ülla" eesmärgi nimel, maailma muuta ei soovi ( pigem ei oska), oma sisemisi probleeme avalikult lahata ka ei taha...jne.

leian et idee kunstiteose taga on oluline ja peabki olema, aga miks kuulutada oma ideed vaatajale suruda seda peale,( niigi otsustatakse meie eest paljud suured ja väiksed asjad ära, juba ühiskonnamudelis on meile dikteeritud mis on õige ja mis vale...ah tühja kah..vähem loba, rohkem tegu), lasen vaatajal endal leida oma tõe või emotsiooni....mille iganes...

maal väikesest tüdrukust, kes valab piima pakist pudelisse. tegemine lihtsalt tegemise pärast... kui küsida lapselt "miks sa seda teed?" rahuldume ju vastusega, sest ma tahan või nii on tore ( ja nii ongi, tegevus on nauditav), keegi ei nõua talt selgitust, et mis sa soovide sellega saavutada, mis on eesmärk....

ootan väga kriitikat.

PS! Liina Siibile: meil Henriga oli Salvestis väga tore ja tegus, tegime happukapsasuppi, materjali saime ka sealt korralikult... eile saime tõelise isikliku kogemuse, tööliste tööst, Liivikost... sooviksime Sinuga konsulteerida, arutada... millal sobiks Sulle?


Parimat
Liina R

13.11.07

8=7

meie kambast astus välja veronika tervislikel põhjustel(läheb ravile).
vb te saite ka meili, lihtsalt et nüüd siis 7 põhjust. kahju küll.

:(
gerda

Helen: projekti kirjeldus


Tere taas kõigile.

Ma tahan teha installatsiooni. Vaataja siseneb väiksesse ruumi, mille
seinad on valged, põhiplaanilt ruut. Igal seinal on midagi. Esimene
asi, mida vaataja näeb (ei pruugi esimene olla, aga noh,
vastasseinas), on see puulõige, mille detaili teile saatsin ja
täispildi praegu lisasin (mõõtmed 52X74 cm). Sellest paremal oleval
seinal on peegel, kust vaataja lisaks endale näeb teksti vastasseinal
(peeglist õiget pidi) "MIDA SINA 20-AASTASENA TEHA TAHTSID?". Tekst
suurelt, selgelt. See, mis on neljandal seinal on lahtine natuke. Aga
näiteks nii, et on minu vastus sellele küsimusele: "Hetkel tahan mina
EKAs käia ja Tartus elada." Formaadilt on kõik neli asja ühesuurused.

Selle puulõike saamislugu on hoopis teine ja pole üldse seotud meie
ühisnäitusega. Selle pärast on seal taust jm just nii, nagu on. Kas
see on üleliigne segav soga, mis tuleks ära lõigata? Selles töös on
antud juhul oluline see negatiivne emotsioon. Hea meel on teie
vastuste üle. Anna, kas sa mõtlesid oma positsiooni demonstreerimise
all seda, et ta tahab endale (=peegel) või kellelegi (=foto) näidata,
kui hea ta on? Tehnika vs sisu konflikt: jah, muidugi pole puulõige
kõikse emotsionaalsem tehnika. Kas teistel tekkis kaa selline küsimus?
Ma tahaks ta jätta just selle näona. minu meelest pole see konflikt
halb hetkel. Kas on?

Lisas on ka installatsiooni esialgne skeem pealtvaates. Aga see ei ole
hea. Lihtsam oleks, kui oleks ainul ruut, ühe seina ühes otsas (samas,
kus skeemil) sissepääs, millel lina ukseks vms. Või mis?

Aga äkki on kogu see asi mõttetu keeruline süsteem, kus ei ole seost
mitte millegagi..... ega selgust.

Kas ma selle asjandusega vastan küsimusele miks? Üritan veeretada
vastamist vaataja kraesse, sest mina olen alles laps ega peagi teadma
miks ma midagi teen, miks ma üldse olemas olen, miks ma kunsti teen,
mis on minu suur sõnum maailmale.

lühikirjeldus:

Installatsioon. Vaataja siseneb væiksesse ruumi, mille seinad on valged, põhiplaanilt ruut. Igal seinal on midagi. Esimene asi, mida vaataja näeb (ei pruugi esimene olla, aga noh, vastasseinas), on graafiline leht, kus inimene vaatab otse vaatajale silma, pilk ja emotsioon on negatiivsed. Sellest paremal oleval seinal on peegel, kust vaataja lisaks endale näeb teksti vastasseinal (peeglist õiget pidi) "MIDA SINA 20-AASTASENA TEHA TAHTSID?". Tekst suurelt, selgelt. Neljandal seinal minu vastus sellele küsimusele: "Hetkel tahan mina EKAs käia ja Tartus elada." Formaadilt on kõik neli asja ühesuurused.
Öelge midagi palun.

Teie töödest:

Liina S ja Kaido: lihtne, selge, loogiline, hea.
Gerda: sa vb oled teistele rohkem seletanud, aga ma ei saa aru, mis
teema sul selle järjepidevusega on.
Marju: tee edasi, räägi täpsemalt. Mis aktsiooni sa filmid, mille idee
on muutumine areng, oht?
Anna: väga hästi kõlab. Tekstina. Saada pilte kaa, ka poolikust tööst.
Palun. Põnevil olen.
Liina R: ?? räägi mulle kaa, mis sul plaanis.

Kas teistele kaa tundub üsna kontrastselt, et Liina ja Kaido on nii
kristallselged ja meie teised selged, kui seebivesi?

Jõudu kõigile nii hallidesse ajurakkudesse kui tegutsemisse! ja päikest kaa!

Helen

12.11.07

Helen: projekti kirjeldus KIIRE


Vabandan passiisvsuse pärast viimasel ajal.

Mis emotsiooni te nendes nägudes näete?
Kui üldse midagi näete.

helen

9=8

tere,

teadaanne:
nüüd on nii et 9 põhjusest sai 8. sest greetel loobus osalemisest isiklike
põhjuste tõttu.

liina r, kas sa monteerid ise seda projektikirjelduselehte kokku st liidad
neid mis saadetakse? :)

gerda

11.11.07

PROJEKTI KIRJELDUS (taotluseks)

tere

1. kirjutasin projekti kirjelduse kulkale. lugege läbi, öelge, mis arvate,
kas olete nõus. 20.nov on tähtaeg. + kui tahate mingeid kulusid seoses
näitusega finantseerida, saab küsida ka kulkalt...kui on mingid
konkreetsed asjad. andke teada ja jätke kulutšekid siis alles, muidu ei
saa. nt projektori üürimine...maalialused...jm teostamine. aga andke teada
kiirelt, esmaspäeval on tähtaeg, nii et reedel tahaksin, et taotlus oleks
valmis!

2. veel, kas keegi teab, kas grupinäituse jaoks raha taotlemisel vastutab
ikka ja ainult üks isik?

3. kellelt võiks küsida soovitust?

gerda


PROJEKTI KIRJELDUS

Näitusel tuleb esitusele meie ühisprojekt “9 põhjust, miks teha näitust”. 9 seepärast, et meid on üheksa ja meil igaühel on põhjus, miks seda näitust teha. Selle idee valmimine oli väga vaevarikas ja algul ei olnud üldsegi selline teemaasetus plaanis.
Kõik sai alguse kunstiakadeemiast, millega me kõik seotud oleme, ja erialatunnist, mille käigus arendasime üheskoos välja ühe idee, mis vormus etenduseks, ja ka esitasime selle. Vaatamata sellele, et meie seltskonnas oli kaks õppejõudu ja hulk üliõpilasi, laabus kõik huvitavalt, arendavalt ja toredalt. Sellest innustunud, tahtsime teha koostööteemalist näitust. Ainult et mõned kuud hiljem tundusid tookordsed mõtted hajunud olevat, ja meil oli dilemma, kas jätta näitus ära või valida uus teema. Üritasime viimast ja tuli välja, et isiksused meie grupis on liialt erinevad, ja konsensust ei saavutatud. Lõpuks üks väljapakutud teema tõstis tuure: “x põhjust miks teha näitust”. Kuna me kõik otsisime üht teemat ja ikkagi tahtsime seda teha, siis pidi meil igaühel selleks olema põhjus, sest lihtsalt niisama ju keegi vastutuult ei jookse. Otsustasime, et sellest saab teha kunstiteose ja põhjus, miks teha näitust, oleks ka põhjus, miks teha mingit tööd.
Nõnda on meie grupinäitusel üheksa tööd, mis kõik tegelevad küsimusega “Miks?”. Põhjused on leidmisel, toimub mõttetöö ning ideede teostamine, igaühel erinevalt. Võib öelda, et tegemist on küll nurjunud koostööga, sest ei toimu üheksa hinge liitmist üheks tervikuks mingi suurema eesmärgi nimel. Kuid me ise leiame, et kuna seljataga on ka ju hulk koosolekuid ja palju peavalu, siis me võime lahendada oma koostöötamatuse positiivses võtmes: me vähemalt üritame põhjendada, miks nii läks.

Anna Škodenko, Marju Ago, Gerda Märtens, Liina Reismaa, Veronika Pikkas, Greetel Lee, Helen Unt, Kaido Ole, Liina Siib

03.11.07

mis teistel on? (NB! kirjeldused)

niisiis. Anna kysis, mis meil on.

minul on kasil novelli illustreerimine, kus piiskop kepib
minategelasega kusagil autoparklas. ysna klassikaline raamat tuleb.
aga porno on jah, mulgi igapaevaseks teemaks. kasutan rohkelt
kunstiajaloo klassikat, kus relisgioosset ekstaasi saamas igasugused
tegesalsed. muuhulgas.

teiseks tegelesin palju puuloikega, saadan pildi kunagi, hetkel ei
saa. inimene vaatab otse vaatjale silma kahtlustava pilguga.

enne ei plaaninud neid meie naitusega siduda. aga vb ikkagi peaks.

helen