tere
1. kirjutasin projekti kirjelduse kulkale. lugege läbi, öelge, mis arvate,
kas olete nõus. 20.nov on tähtaeg. + kui tahate mingeid kulusid seoses
näitusega finantseerida, saab küsida ka kulkalt...kui on mingid
konkreetsed asjad. andke teada ja jätke kulutšekid siis alles, muidu ei
saa. nt projektori üürimine...maalialused...jm teostamine. aga andke teada
kiirelt, esmaspäeval on tähtaeg, nii et reedel tahaksin, et taotlus oleks
valmis!
2. veel, kas keegi teab, kas grupinäituse jaoks raha taotlemisel vastutab
ikka ja ainult üks isik?
3. kellelt võiks küsida soovitust?
gerda
PROJEKTI KIRJELDUS
Näitusel tuleb esitusele meie ühisprojekt “9 põhjust, miks teha näitust”. 9 seepärast, et meid on üheksa ja meil igaühel on põhjus, miks seda näitust teha. Selle idee valmimine oli väga vaevarikas ja algul ei olnud üldsegi selline teemaasetus plaanis.
Kõik sai alguse kunstiakadeemiast, millega me kõik seotud oleme, ja erialatunnist, mille käigus arendasime üheskoos välja ühe idee, mis vormus etenduseks, ja ka esitasime selle. Vaatamata sellele, et meie seltskonnas oli kaks õppejõudu ja hulk üliõpilasi, laabus kõik huvitavalt, arendavalt ja toredalt. Sellest innustunud, tahtsime teha koostööteemalist näitust. Ainult et mõned kuud hiljem tundusid tookordsed mõtted hajunud olevat, ja meil oli dilemma, kas jätta näitus ära või valida uus teema. Üritasime viimast ja tuli välja, et isiksused meie grupis on liialt erinevad, ja konsensust ei saavutatud. Lõpuks üks väljapakutud teema tõstis tuure: “x põhjust miks teha näitust”. Kuna me kõik otsisime üht teemat ja ikkagi tahtsime seda teha, siis pidi meil igaühel selleks olema põhjus, sest lihtsalt niisama ju keegi vastutuult ei jookse. Otsustasime, et sellest saab teha kunstiteose ja põhjus, miks teha näitust, oleks ka põhjus, miks teha mingit tööd.
Nõnda on meie grupinäitusel üheksa tööd, mis kõik tegelevad küsimusega “Miks?”. Põhjused on leidmisel, toimub mõttetöö ning ideede teostamine, igaühel erinevalt. Võib öelda, et tegemist on küll nurjunud koostööga, sest ei toimu üheksa hinge liitmist üheks tervikuks mingi suurema eesmärgi nimel. Kuid me ise leiame, et kuna seljataga on ka ju hulk koosolekuid ja palju peavalu, siis me võime lahendada oma koostöötamatuse positiivses võtmes: me vähemalt üritame põhjendada, miks nii läks.
Anna Škodenko, Marju Ago, Gerda Märtens, Liina Reismaa, Veronika Pikkas, Greetel Lee, Helen Unt, Kaido Ole, Liina Siib
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
15 kommentaari:
Tere,
aitäh! Hakkan kohe kirjeldust lugema, ent soovitajaist tulid mulle
esmalt meelde Andres Tali, Marko Mäetamm, Elin Kard. Ma ei tea, kas
mõni neist kuulub uude Kulka koosseisu, mis alustab novembrist.
Minu meelest vastutab grupinäituste taotluses üks isik, kes on siis nn
kontaktisik ja kelle pangakontole ka toetus laekub.
tervitades,
Liina S
hei,
et ma igatahes refreshisin gerda projektikirjeldust, kui kellelgi on jätkuvalt pretensioone, võib veel parandada. igatahes arvame et peaks lisama ka kõigi osalejate isiklike projektide lühikirjeldused. et minu ja gerda omad on seal juba, et siis saatke oma lõiguke gerdale näiteks.
marju
ps. ma mõtlen ka sellest näitust tutvustavast tekstist-pressiteatest- et ma isiklikult arvan, et peaksime ikka ise selle ka kirjutama, et mitte kellelgi väljaspoolt isikul teha laskma . Arvamused???
marju
PROJEKTI KIRJELDUS
Näitusel tuleb esitusele ühisprojekt “9 põhjust, miks teha näitust”.
9 seepärast, et osalejaid on üheksa ning igaühel on isiklik põhjus, miks seda näitust teha.
Projekt sai alguse Eesti Kunstiakadeemias, millega me kõik seotud oleme. Erialaloengute käigus arendasime välja idee, mis seisnes koostöös, karakteri loomises ja lõpuks etenduseks kujunes, mille ka avalikult esitasime. Kuigi seltskonna moodustasid kaks õppejõudu ja hulk üliõpilasi, ei takistanud õppe/arenguprotsessi ja huvitavat ühistegevust akadeemiliste positsioonide erinevused. Tulemusest innustunult otsustasime teha koostööteemalise näituse.
Mõned kuud hiljem tundusid tookordsed mõtted paljuski hajunud olevat ja tõepoolest näitusena realiseeritava teema leidmine vajas üsna intensiivset diskussiooni. Selgus, et nii suure hulga erinevate isiksuste huvide ühendamine pole siiski lihtne, arutlusel oli ka näituse ära jätmine.
Lõpuks üks väljapakutud ideedest tõstis tuure: “x põhjust miks teha näitust”.
Kuna me kõik otsisime ühist teemat ja lihtsalt loobuda ei tahtnud, siis pidi igaühel selleks põhjus olema ! Antud olukord võttis iseenesest näituse vormi : Miks teha näitust ? Miks üldse teha mingit kunstiteost ?
Seega on meie grupinäitusel üheksa tööd, mis kõik tegelevad küsimusega “Miks?”. Põhjused on leidmisel, toimub mõttetöö ning ideede teostamine, igaühel erinevalt. Võib öelda, et tegemist pole 100 % ühistööga, kuna reaalselt moodustavad näituse 9 erinevat tööd erinevalt isikult, kuid eelnenud koosolekud, kirjavahetus ja vastastikune ideede kommenteerimine asendavad puuduva osa ning vabandavad meie „koostöövõimetuse”.
Anna Škodenko, Marju Ago, Gerda Märtens, Liina Reismaa, Veronika Pikkas, Greetel Lee, Helen Unt, Kaido Ole, Liina Siib
OSALEJATE PROJEKTIDE KIRJELDUSED
Gerda Märtens:
Seeria portreid, mis valitud minu säilinud tööde arhiivist žanri alusel. Sest põhjuseks on katkematu järjepidevus, mida iseloomustab eriti lapsepõlves tähenduslikuks saanud portreežanr, mis on saatnud mind teel kunsti. Portreed eksponeeritakse kronoloogilises järjekorras ning näituseks valmib veel üks portree.
Marju Ago:
Videoinstallatsioon, mis koosneb 2-st üksteise vastu paigutatud projektsioonist, et võiks tekkida tajutav ruumisviibimise efekt. Sisu: filmitud aktsiooni, mille idee on areng, muutumine, valikute tegemine, oht.
marju
Tere sõbrad,vabandan, et seoses reisil viibimisega ei saanud
aktiivselt osaleda teie viimaste päevade tulistes aruteludes. Panin
nüüd igaks-juhuks paari lausega kirja ka oma töö kirjelduse sinna
lõppu, kui pole juba hiljaks jäänud. Kumb tekstidest, kas Gerda või
Marju oma, on paremad, ma isegi ei hakka arvama. Erinevused on aga ma ei
tunne vajadust üht-teisele eelistada (ju siis pole vahe minu jaoks nii
suur ja põhimõtteline). Rahaasjades olen täiesti nõus Liinaga. Ei
oska ka oma video kulusid niimoodi ette hinnata aga kindlasti tuleb seda
rohkem kui 100 krooni. Sõltub asjaoludest, mis aga hetkel on veel kõik
lahtised. Aga nüüd olen kodus tagasi ja valmis kõigiga ka
füüsiliselt kohtuma ja asju arutama. Samuti olen telefonis odavalt
kättesaadav. Ah jaa, leppisime Sloveenias kokku noorimate eesti
kunstnike näituse juba juuniks, see puudutab kindlasti mitmeid ka teist
otseselt. Ja suurema seganäituse umbes aasta-pooleteise pärast. Ka see
puudutab paljusid teist, ma loodan. Aga kõigest lähitulevikus ja
näost näkku.
Kaido
Kirjeldus:
Video, mille ideeks on võimalikult arusaadavas, peaaegu groteskini ulatuvas lihtsuses kujutada aitamist. Sest seda ma siin ühisnäitusel kõige rohkem teha tahangi, olla kasulik ja anda oma panus.
ilma sissejuhatuseta...
kas te ei arva et äkki kui mina esitan kaks taotlust kulkale, sest mul on
enda näituse jaoks ka vaja, siis kahte stipendiumi minu isikule ei anta?
pigem valitakse üks. seega äkki võtab nimeliselt keegi teine enda peale
meie taotluse(või mis arvate)? kõik on juba peaaegu olemas, on vaja
lihtsalt nimi alla kirjutada.
???help help help
gerda
liina reismaa paneb taotlusele oma nime ja allkirja alla. nii et sellega
vist on korras.
gerda
Tere,
sinu jutus on iva sees aga ausalt öeldes ei näe ma hetkel ka väga kedagi teist, kes saaks sinu asemel alla kirjutada. Mina ja Liina oleme välistatud muidu on kohe "õpetajate" projekt. Kui siis Marju kaugel olijatest (andku teised mulle andeks). Ma arvan, et lahendus oleks kui lisaksid seletuskirja lõppu paar rida ja paluksid komisjonil end sellisest kordusest mitte liiga eksitada lasta. Ütle, et objektiivsed asjaolud, paljud välismaal jne. Mul endal ka kaks taotlust sees (koolile ja isiklik), ning juba ka seetõttu ei saa midagi juurde võtta. Aga täienda jah, seletuskirja.
Kaido
Uuups!
siis on muidugi korras.
Kaido
Tere,
Alustasime täna soovitajate otsimisega, esimene keda palusime oli E.Kasemets, kes oli nõus. Temalt tulik ka küsimus: "Miks kõik 9 põhjust ei ole kirjas?"! Nii siis oleks vaja kõigi osalejate ideede lühikirjeldust (Gerda, Marju ja Kaido omad on olemas... ilmselt ka Liina Siibi oma?), teistel (ka minul- vabandan, ei suutnud veel arusaadavalt oma mõtet kirjapanna) saata need palun homse päeva jooksul.
M. Mäetamme ei saa ilmselt soovitajaks paluda, kuna tema pidi olema komisjonis.
ilmad on külmaks läinud, sall kaela
Liina R
tere.
ma ka ja j'alle vabandan, et ma pidurdan. mind samuti ei olnud n'adalavahetustel linnas, ja t'ana oli hull p'aev: seminaarid ja tulekahju häire, magnettormid jne. kuid see kqik tegelikult ei ole enam naljakas.
ps. helen, hetkel ma su pilte ei n'ae. vqib olla pqhjuseks on halb yhendus internetti kohvikus. vaatan homme oma arvutist.
anna
kirjeldus:
Installatsioon, mis koosneb esseelaadnsest tekstist (väide, põhjendus, analüüs) ja maalist. Väideks on minu vastus küsimusele “Miks teha näitust” ja maaliks on püüdlus pildiga väidet kajastada. Tekst, mis kaasneb väite ja maaliga omakorda vastab küsimustele: miks, kuidas ja kas on vaja konkreetset verbaalset sõnumit edasi anda visuaalse keele kaudu(miks teha maali?).
anna
tere!
asi mida saab kiirelt seletada:
kõigepealt minuarust kaido ja liina plaanid paistavad nii selged, sest
neil on väga konkreetne positsioon, olla õppejõud, mida ei saa eirata, ja
see iseenesest on kristallselge. nii et tööd ei saakski udused olla.
minu järjepidevuse idee põhjendab seda et ma siia olen jõudnud, kus ma
olen, ja et ma lähen järjepidevalt edasi. kui muud asjad ümberringi on
kaos, siis ma lähen ühe asjaga ikkagi edasi, kaosest ära. selgus on ka
teema. portreede puhul olen žanrile kindlaks jäänud. kunagi ma ainult neid
tegingi, sest vanemad soosisid ja veel enam, kepslesid iga õnnestunud
näopildi ümber. kui ma ei osanud parasjagu midagi muud teha - puberteedis
sai fantaasia otsa - portreid ikka joonistasin-maalisin. sest see tegevus
sobis ja siis ma lasin sellelt automaatkäigul vist. kuigi mul oli
13-aastaselt vihaseid ja ennasthävitavaid, tagantjärgi vaadates absurdseid
plaane, teatud määral jäin ikkagi korralikuks. ikkagi käisin korralikult
kunstikoolis ka, aga kodus on eluaeg räägitud, et "küll mina ikka taban
neid inimeste karaktereid hästi",see võis olla kohati ka lepitaja vanemate
ja minu vahel, et ma pole päris hukka veel läinud. ei läinud hukka ja pole
siiamaani hukka läinud, nüüd enam üldse ei taha ka minna. portree kui
käsipuu üle nooruse viiva silla :D ja selleks ma lisasin oma vanasse
komplekti ka eelmisel aastal kurvitza tunnis tehtud portreid... ning teen
veel ühe. ja samuti, lihtsalt et olla järjepidev, ega muud sisu seal
polegi, ehkki spets näituse jaoks on raske l i h t s a l t portreed teha.
edasi.
mis ma sinu asjast arvan.
kui sa tahad, et vaataja saaks aru, et sa ei tea, mida sa tahad teha, siis
ära oma vastust küsimusele "miks" kirja pane, sest muidu sa ju ütled selle
välja. ja kui sa kirjutad vastuse küsimusele, siis tekib vaieldamatult
küsimus, miks siis üldse osaleda, kui jääb nii negatiivne tunne, et
tegelikult sa veel ei taha selliste asjadega tegeleda. ebakindla tunde
tekitamine tuleks sul taolise installatsiooniga välja vist küll, aga
näiteks minu jaoks on see tõeliselt õudne emotsioon. sest näiteks, anna
andeks, aga kui ma su kirja lugesin, siis kallasin endale terve klaasi
jogurtit äkiliste liigutuste tõttu sülle. aga on ka loogiline, et
ebakindlus on minu jaoks kõige õudsem, sest mida mina isegi näitusel
üritan väita on, et ma ei lase mingitel niitidel katkeda, pean alati
teadma, kus ma asun.
üsna aus on see asi ka, teades sind mingil määral. see nägu, mis sellel
puulõikevennikesel, on vahel sinul ka. aga milleks valgusfoor ja
liiklusõpiku olustik? esimene variant, tumedam, mis enne saatsid, oli
parem, siis oli taust abstraktne nagu. kas see pilt kujutabki sind või
20-aastast? pildil oleks justkui vanem inimene, näo poolest. muidugi pole
see nii oluline.
aga põhiemotsioon mis tööst jääb on jah negatiivne ja ebakindel, aga
küsimus on, kas sa just nii -alasti- tahadki esineda? ma mõtlen, et kui sa
tahad oma suhtumist põhjendada sellega, et sa oled laps ega peagi veel
midagi tegema, siis ma ei usu küll, et sa oled laps, ja et sa saaksid
endalt vastutust niimoodi minema veeretada. pigem ma arvan, et kui sa
tõesti ei tea, mida sa teed, siis selle küsimusega üksi peadki sa väga
põhjalikult tegelema ise, mitte seda kellegi teise kaela veeretama. see
puhtinimlikult ka, mitte näitusekülastaja vaatepunktist. ignoreeriv hoiak
tekitab vähe infot, ja infot, mis on tõrjuv.. ehkki sa ei ole ju teiste
suhtes emotsionaalselt ignoreeriv?
veel üks asi, mis puutub installatsiooni, siis milleks peegel? lisab
sügavust? minu jaoks on peegel ülepateetiline ...ülesümbolistlik ja ma ei
kasutaks seda ise mingite emotsionaalsete teemade puhul.
see, kuidas see nägu on tehtud, mind ei häiri, sest ta ongi kuidagi siuke
kange ja ebameeldiv pilt. mitte ainult nägu ei ole mõjuv, vaid kogu pilt.
aga heledates värvides mulle ei meeldi. see, et teised (tekstid?) oleks
sama suured kui pilt, ei ole ka minu arust oluline, sest üks on pilt ja
teine on tekst ja nad on erinevad nagunii. tunduks võib-olla ka
formaalsena.
ma nüüd ütlesin palju, mida ma päriselt arvan ja ise mõtlen. võid ju
veeretada küll küsimust vaataja kaela, aga see on väga lihtne variant.
räägitakse ikka näituste pressitekstides:"kunstnik esitab vaatajale
küsimuse..." sinu puhul muidugi on väga konkreetne küsimus, tekstina.
selline töö nagu sa kirjeldasid, oleks minu jaoks jubedalt destruktiivne,
see tekitab minus suurt kaoseemotsiooni, ja kuna see, ütleme, on olemas,
siis ei saa öelda, et see sinu teos ei töötaks, aga samas on see
intelligentses mõttes natuke üheplaaniline? võib-olla
loodan et saad ka minust aru ja et ma sulle liiga ei teinud
ja veel ma arvan et selline üksteise lahkamine on ja on olnud näiteks
mulle arendav.
AGA SAADA LÜHIKE KOKKUVÕTE (4 RIDA) OMA TÖÖST
või siis me peame ise kokku võtma seda kuidagi. kes see muidu soovitab kui
ei tea mida täpselt kavatsetakse teha?
gerda
Tervitus
mõned minupoolsed arvamused, kõigepealt Heleni töö suhtes:
- kuidas ja kuhu sa Hobusepeas tehniliselt kujutad ette selle toa ehitamist (aeg, raha, väljanägemine). Tunnistan, et olen skeptiline. Või kui teostub, siis väga odavas vormis. Kas see on hea?
-mulle tundub, et kui on juba graafiline leht, siis pole muud vaja ja vastupidi. Sest selle lehega üritad sa niikuinii kõike seda öelda aga nn. pildikunsti loogikast lähtuvalt - suht sümbolistlikult ning isegi vanaaegselt (see pildikeel, tunnistan, mulle eriti ei istu. Või ei kõneta mind, ütleme nii) Aga kõik muu on hoopis teises võtmes ja tegelikult kordab pilti üle. Tunnistan aga, et mulle meeldib ülejäänu rohkem. Mina asendaksin graafilise lehe fotoga sinust endast ja lisaksin sinna teksti, et tahad õppida EKAs ja elada Tartus. Kasvõi kirjutatuna üle foto ja näo. Ja siis kõrvale küsimus, mis uurib vaataja käest mida tema 20 aastaselt oskas tahta.� Peegel on jah, veidi üleekspluateeritud, kuid kardan sellest isegi enam, et kui inimene seisab peegli ette , siis ta varjab ära selja taga oleva teksti, ning ei saa seda lugeda. Vähemalt mitte terviklikult. Ja see nipp ei hakka siis korralikult tööle.
- aga kui tahad ikka ruumi, siis pole vaja minu arvates tingimata (odavaid) seinu hakata ehitama, vaid võib kõik asjad eri külgedesse ka n.ö. õhku asetada ja tekitada läbikäidav mõtteline ruum. Eks noore inimese maailm ju ongi selline habras ja "läbikäidav". On vaja vaid neli laiema alusega posti, mis piisavalt stabiilselt seisavad ja mille külge saaks vajaliku kraami kinnitada/riputada. Kui ei saa laenata päris kraami (statiivid, noodipuldid, slaidiekraani jalad vms.), siis pole kuigi raske ka puidust nende tegemine.
- Liina R. või Gerda, vaadake palun kogu tekst, eriti projektikirjeldused veel toimetajapilguga üle, enne kui KULKAsse viite. Seal on päris mitu häirivat kirjaviga sees.
Kaido
Postita kommentaar