Kohtumine 20. Septembril

Tere sõbrad,võtke ja lugege, mis materjali täna lisandus
ja mõelgem siit edasi. Ja ehk "sekretär" võtab meid varsti jälle
kokku.
Kaido


Kohtumine 20. Septembril ruumis 400. Aeg 17.00 – 18.30. Osalesid Gerda, Veronika, Greetel ja Kaido. Kui midagi puudu, palun lahkesti täiendada, samuti juhul kui tekib uusi mõtteid lisaks.

Eelnevast korrast oli ettepanek millegi meeskondlikuma järele kui lihtsalt jooksmine, näiteks jalgpall. Sel juhul on aga väga oluline, kelle vastu mängida. Head lahendust pole pakutud
Et ühendada siiski jooksmine ja meeskondlikus oli ettepanek teha midagi a la pendelteatejooksu taolist, kus kaks võistkonda jooksevad vaheldumisi üksteise pooltele. Plussideks suurem meeskondlikkus ja hea installatsioonilahendus näitusel (kaks ekraani kummaski keldri otsas kust näha saabuvad ja startivad jooksjad, ning vaataja nende jooksutrassil ehk siis üpris pingestatud tsoonis ja ka nagu osaline, kuigi millegipärast seisab. Miinuseks asjaolu, et vaja filmida kõik koos aga osad inimesed välismaal.
Eelmise edasiarendus, lisandub näpuga näitav ja deklaratiivselt seletav sisutasand. Kumbki võistkond on joondunud ühe sildi taha, kust alustatakse jooksu vastasvõistkonna sildi suunas, kuni seltskonnad on 100%vahetunud ja siis jälle tagasi. Siltidel oleks aga kunstniku elu dilemmasid väljendavad väärtused, näiteks a la KUNST versus RAHA. Või IGAVIKULINE versus KAASAEGNE jne.
Eelmise edasiarendus. Tagasi individuaalsemaks ja eraldi filmitavaks. Iga osaleja kirjutab välja näiteks kolm olulist väärtust kunstis (või elus) Ja siis korraldab üksinda jooksu nende kolme kontrollpunkti vahel, võib teha mitu ringi, üha rohkem väsides. Punktidevaheline distants võiks olla suhteliselt pikk, kaamera jäädvustaks niikuinii ainult saabumist/lahkumist sildi juurest. Aga muutus füüsilises olekus võiks iga kord olla selgelt nähtav?
Viimase variandi plussiks on võimalus neid eri aegadel ja eri kohtades filmida (välismaalased!), võimalus igaühel lisada oma suhe asjasse (valib ise väärtused). Säilivad jooksu plussid aga lisandub ka uusi külgi (igaühele midagi)
Viimast varianti võiks eksponeerida ühe suure projektsioonina, kus kaader on jagatud osalejate arvu järgi näit. üheksaks ja kõigi filmid jooksevad üheaegselt.
Alljärgnevalt Gerda ja Veronika mõtted kirja panduna enne viimast arutelu.
GERDA KÜSIB ENESELT:
Mis ideed on olemasoleva jooksmise/suusatamise teema kohta?
Ainuke asi, mis ma ette kujutan, visuaalselt ja konkreetselt, on kuidas Kaido jookseb ja mängib välja, on tõesti naljakas. Aga tema järel tulevad veel mingid inimesed, kes mõjuvad igavalt. Ja kes on seal nagu kollaaž. Vägivaldselt.
Kuidas on jooksmine seotud sinu kompleksidega?
Mul ei ole vaja mõjuda lihtsalt inimesena, sest kui lahutada minust kunstniku aspekt, ei jää üldse midagi järgi. Olen siis lihtsalt nukk. Milleks mulle see.

Kas sul on raske lahti lasta oma kunstnikuidentiteedist?
Mul on ehk kompleks mõjuda nirult/mõttetult. Pluss mul on eneseeksponeerimisest kõrini. Jooksmine kui tegevus ei ole kompleks. Kompleks on olla identiteeditu. Aga ma ei soovi oma kompleksi süvendada nii et ma näitusel niru välja näen. Kõigepealt peab ju inimene mingi identiteedi omandama, et sellest hiljem eemalduda, mitte püsima identiteedituna. Ja see pole lihtsalt mäng väikeste reeglitega, vaid päriselu.
Kui sina pakuksid välja mingi süsteemi/tegevuse, mida kõik teeksid, siis mis sa pakuksid?
Uitmõte: ehk võtaks mingi kõneka ajaleheartikli ja „illustreeriks” seda kuidagikeskkonna loomisega galeriis. Või võtaks sealt tegevuse. Või igaüks mõtleb välja oma mängu, mida teised kaasa teevad. Ainult liiga keeruliseks ei või minna.

VERONIKA KÜSIMUSED ja VASTUSED:
Mis ideed on olemasoleva jooksmise/suusatamise teema kohta?
Praeguse seisuga on, praeguse ideega on mul ainult, ainukesed erutavad, emotsioone tekitavad asjad: võltsjuuksed ja neoon suusapüksid.
Kuidas on jooksmine seotud sinu kompleksidega?
Mul ei ole oma komplekside pärast piinlik, neid on mul palju, heameelega mõtlen juurdegi, mulle mõeldakse, mu peas on saatusemehe käsilase väljamõeldud närvisüsteemist tingitud seisundi lõbud ehk siis kompleksid.
Kas sul on raske lahti lasta oma kunstnikuidentiteedist?
See on ainuke asi, mis mul on.
Kuidas sulle sobib grupitöö?
Grupitöö mulle ei sobi selles mõttes, et ma ei suuda ennast grupis, gruppi pookida, grupis toimida, selle head sitta tüüpi inimesena. Selle inimesega on võimalik koostöö, kes mulle andunult andub, see on aga pikaajalise manipulatsiooni tulemus.
Kui sina pakuksid välja mingi süsteemi/tegevuse, mida kõik teeksid, siis mis sa pakuksid?
Ma ei oska, tõesti ei kujuta ette, mis kõigile okei oleks, mul on peas enamasti huvitav, kuid tegevus kui selline ja kõik erinevad, võin ju teile lubada, et olen lõuendiinimene, kuid kas olen, küll siis näete ise.